(+372) 602 8900
kool@viimsi.edu.ee
Veebruari vaheajal osales kümme meie kooli töötajat Erasmus+ programmi raames õpirändel, jagunedes kaheks viieliikmeliseks grupiks – üks külastas Kreeka ja teine Itaalia koole. Külastuste jooksul tutvuti haridussüsteemiga, vaadeldi tunde ning tutvuti kohaliku kultuuri ja tavadega.
Soe vastuvõtt Põhja-Itaaliast
Viimsi kooli õpetajad Iryna (inglise keel), Kaja (vene keel), Katrin (saksa keel), Viktoria (abiõpetaja), Ken (haridustehnoloog) ja Janek (ühiskonnaõpetus) külastasid Erasmus+ programmi raames 23.-27.02 kolme erinevat kooli Itaalia põhjaosas asuvas Lombardia maakonnas Brescia provintsis. Külastuse jooksul tutvuti sealse haridussüsteemiga, vaadeldi erinevaid ainetunde ning käidi nii mõnelgi korral ka ise klassi ees tundi andmas. Lisaks oli suurepärane võimalus nautida ideaalset kevadilma avastades Milano, Brescia, Rovato või Bergamo vaatamisväärsusi, kus päikese käes temperatuurid tõusid kohati 17 kraadini.
Esimese päeva veetsime omanäolises koolis Sale Marasino linnakeses. Tegemist on kooliga, mis tegutseb kolmes erinevas asukohas. Üks koolimajadest paikneb Monte Isola saarel, mis asub keset maalilist mägijärve. Kool hõlmab endas nii lasteaia kui kooli osa ning seal õpivad lapsed kuni 12-13 eluaastani. Teised kaks kooli (üks Rovato linnas ja teine Palazzolo Sull’Oglio linnas) olid mõlemad meie mõistes kesk/kutsekoolid, kus õpivad noored kuni 19 eluaastani.
Erinevusi Eesti ja Itaalia koolide vahel
Kõikides koolides oli meil võimalus osaleda erinevates tundides vaatlejatena. Samuti anti igas koolis meile ülevaade kooli tegevustest ja eripäradest. Sõltumata sellest, millises koolis olime, oli kolm asja mis meid ennekõike kõnetasid ja mille poolest selgelt Itaalia koolid eristusid. Esiteks väga range hoiak nutitelefonide suhtes. Nimelt kehtib Itaalias üleriigiline seadus, et igasugu nutiseadmete kasutamine koolis on keelatud. Seda nii õpilastele kui õpetajatele. Ning hea oli näha, et see keeld päriselt ka toimib. Üheski tunnis ei olnud näha õpilasi, kes pingsalt üritaks oma telefoni näppida. Kogu fookus oli õppimisel. Keelu rakendamine oli küll kooliti erinev. Mõnes koolis toimis kenasti see, et seadmed lülitati koolimaja sisenedes välja ja need jäid päeva lõpuni koolikotti. Ka vahetundide ajal ei tohtinud neid kasutada. Teises koolis korjati telefonid päeva algul ära ja pandi lukustatud kappi, kust päeva lõpus telefonid kätte saadi. Muidugi õpilastega rääkides meeldis neile Eestis toimuv rohkem, kuid samas nentisid nad, et on harjunud sellise reegliga ja seetõttu ei tunne nad tegelikult ka suurt puudust telefonist õppetöö ajal.
Teine erisus, mis kohe silma jäi, oli õpilaste väga avatud olek. Kui meil tihtipeale keegi võõras klassiruumi satub, siis esialgu on õpilased ikka väga tagasihoidlikud ja isegi häbelikud. Ent Itaalias seda muret ei olnud. Vastupidi oldi väga uudishimulikud, küsiti palju, suheldi avatult. Ja seda mitte ainult meie kui külalistega aga ka suhtlus õpilaste ja õpetajate vahel oli väheformaalsem. Samas aga ei tekkinud muljet, et mitteformaalsem suhtlus mõjuks kuidagi õppetöö kvaliteedile halvasti. Pigem vastupidi. Aga eks see erisus võib olla ka kultuuriline eripära.
Kolmandaks võiks välja tuua tõeliselt toimiva kaasava hariduse. Tavakoolis õppisid nii kergema kui raskema erivajadusega õpilased. Raskemate erivajadustega õpilastel oli igaühel kõrval täiskasvanud tugiisik. Nad osalesid peamiselt tavatundides, aga ka spetsiaalselt neile kohandatud eraldi õppetöös.
Mõtteid tulevikuks
Üks väga hea praktika, mis võiks ka Eestis päriselt kasutust leida, oli sisuline ainetevaheline lõiming. Nimelt viibis näiteks itaalia keele õpetaja geograafia tunnis ning toetas õpilasi keeleliselt. Sarnane koostöö erinevate aineõpetajate vahel toimis ka mujal. Näiteks inglise keele tundi oli lõimitud teine maailmasõda. Ehk väga selgelt on seal mõistetud, et õpilastel tekivad paremad seosed, kui õpetajad eeskujuga ise seda ka näitavad. Lõppude lõpuks ei eksisteeri ükski aine ju tegelikult iseseisvalt teistest erialadest. Kõik on omavahelises seoses. Samas on selge, et taoline koostöö eeldab väga head klappi erinevate õpetajate vahel.
Sarnaselt meile on ka Itaalia koolides palju lapsi, kelle emakeeleks ei ole itaalia keel. Näiteks viienda klassi geograafiatund Sale Marasino koolis. Klassis on õpetaja ja abiõpetaja. Klassis on 11 last, kellest neli on pärit Pakistanist. Üks neljast lapsest on elanud Itaalias kaks aastat. Ta räägib piisavalt itaalia keelt vestlustasandil, kuid tal on raskusi akadeemiliste tekstide õpikust lugemisega. Kolm neist on sündinud Itaalias, kuid ka neil on raskusi akadeemiliste tekstide lugemise ja mõistmisega. Rovato koolis oli klassis 10 õpilast ja üks Taist pärit tüdruk (ei valda itaalia keelt) on koos teistega hiina keele tunnis. Õpetaja (itaallane) vahetas tunni teema itaaliakeelse selgitamise inglise keele vastu, et Taist pärit tüdruk aru saaks.
Külastatud koolid hindasid kõrgelt võimalust osaleda Erasmus+ projektis. Kaasatud oli kogu kool. Kõik teadsid, kes tulevad, kust tulevad ja miks. Õpilaste kaasatus oli märkimisväärne. Meie giidid ja teejuhid koolides olid programmis osalevad õpilased. Ette olid valmistatud esitlused, hoolega oli uuritud Eesti ja meie kooli kohta, õpilased olid teinud oma kooli ja piirkonda tutvustavaid filme. Tundsime ennast väga oodatuna. Õppetöö planeerimisel oli arvestatud külalistega, näiteks viibis Rovato koolis meiega samal ajal õpilasgrupp Hispaaniast.
Kokkuvõtvalt oli igati sisutihe ja kiire nädal, mis andis mõtlemisainet meile kõigile ja võimaluse ka enda silmaringi avardada.
Kolme maakooli külastused päikeselises Kreekas
Viimsi Kooli õpetajad Kadi (kehalise kasvatuse õpetaja), Berit (kehalise kasvatuse õpetaja), Agnes (sotsiaalpedagood), Merylin (klassiõpetaja) ning Anette-Johanna (psühholoog) külastasid Erasmus+ programmi raames kolme väikest maakooli päikeselises Kreekas. Külastuse ajal tutvuti sealse haridussüsteemi, kohaliku kultuuri ja tavadega, vaadeldi erinevaid ainetunde, osaleti huvitegevuses ning tutvustati Eestit ja Viimsi Kooli. Õpirände jooksul oli võimalus külastada lisaks koolidele ka mägilinnakesi, kus silma jäid mahajäetud kassid, koerad, lagunevad majad ja inimtühjad tänavad, aga ka kohalike lahkus, sõbralikkus, imemaitsev toit ja maalilised vaated.
Lisaks koolide külastamisele külastati ühte ägedat ettevõtet B&T Composites S.A., mis asub Florina lähedal. Külastuskäigu ajal nähti, kuidas toodetakse vastupidavaid komposiitmaterjale klaasi- ja süsinikkiust, mida kasutatakse näiteks sildade ja muude suurte rajatiste ehitamisel. Tutvuti kaasaegsete tootmismasinate ja tehnoloogiaga ning saadi teada, kuidas insenerid projekteerivad kergeid, kuid väga tugevaid konstruktsioone erinevate tehniliste lahenduste jaoks, näiteks sildade ehitamisel.
Erinevusi Kreeka ja Eesti koolisüsteemide vahel
Erinevusi Kreeka ja Eesti koolisüsteemide vahel oli mitmeid. Lapsed saabusid kooli enamasti vanemate saatel ning iseseisvalt liikus õpilasi vähe kuna koolid paiknesid kaugemates piirkondades. Külastatud koolid olid väikesed – ühes neist õppis vaid 22 õpilast. Kohalike õpetajate sõnul ongi Kreekas tavapärane, et koolid ei kasva väga suureks ja maksimaalne õpilaste arv jääb umbes 500 piiresse. Koolitoitu kui sellist koolides polnud – õpilased võtsid enamasti eine kodust kaasa või tellisid lähedalasuvast kohvikust.
Õhkkond tundides oli rahulik. Nutikellasid ega telefone tundides ei kasutatud ning vahetunde veedeti üheskoos õues mängides. Õpilased ei jälginud murelikult kella, millal tund lõppeb, vaid tunni lõpetas õpetaja ning seejärel lippas keegi õpetajate tuppa, et lasta koolikella. Õpilased paistsid silma oma elavuse ja rõõmsameelsusega. Nad kuulasid õpetajat tähelepanelikult, julgesid küsida küsimusi ning osalesid aktiivselt õppetöös. Koolikeskkond oli pigem askeetlik, kuid olemas olid kõik vajalikud õpikud, töövihikud ja vihikud, mis toetasid õppetööd.
Vestlustest õpetajatega selgus, et meil on ka ühine, riikideülene probleem – üha nõudlikumad lapsevanemad, kes sekkuvad varasemast aktiivsemalt nii õpetamisse kui ka kooliellu tervikuna.
Mõtteid tulevikuks
Mõtteid tulevikuks, mida külastatud koolidest kaasa võtta on mitmeid, kuid üha olulisema teemana tõusis esile nutitelefonide kasutamine koolimajas. Soovime väga, et kunagi on ka meie koolis loomulik ja kokkulepitut normaalsus, et õpilaste nutitelefonid ja nutikellad on koolipäeva ajal kodus või hääletuna kotis. See nõuab aga lisaks õpetajate koostööle ka head koostööd lapsevanematega. Nutiseadmete küsimus ei puuduta üksnes distsipliini, vaid ka laste keskendumisvõimet. Laste aju on alles kujunemisjärgus ning pidevad teavitused, sõnumid ja võimalus igal hetkel tähelepanu mujale suunata vähendavad süvenemisvõimet, töömälu kasutamist ja püsivust ühe ülesande juures. Sage nutiseadme kasutamine treenib aju harjuma lühikeste ja kiiresti vahelduvate stiimulitega, samas kui õppimine eeldab pikemat keskendumist, analüüsi ja mõtlemist. Mida rohkem katkestusi, seda keerulisem on süvitsi õppida ning teadmisi kinnistada. Kool on keskendumise ja õppimise koht ning nutiseadmete kasutamine ei kuulu õppetöö tavapäraseks osaks, välja arvatud õpetaja juhendamisel.
Oleme väga rahul, et meil oli selline tore võimalus koolivaheajal päikeselises Kreekas akusid laadida ja mõtteid koguda.
