Pika koolitunni võlu ja valu

Meie kooli meisterõpetaja Pille Toompere jagas tänases Viimsi Teatajas (lk 9) oma mõtteid seoses pikemale ainetunnile üleminekuga.

---

Pika koolitunni võlu ja valu läbi aineõpetaja silmade

Viimsi kool startis 2025/2026. õppeaastasse suurte muudatuste lainel: laste koolipäev algab kell 9.00 ja koolitunnid kestvad 80 minutit. Seda nii suurtel kui väikestel ehk siis 1. – 9. klassini välja. Suureks söögi- ja liikumisvahetunniks on lastele ette nähtud nelikümmend minutit.

Nüüd võib teha esimesi kokkuvõtteid, kuidas pikad koolitunnid end õigustanud on. Teen seda võõrkeelte õpetaja vaatest, sest õpetan Viimsi koolis saksa ja soome keelt. Mulle nüüdseks väga meeldivad pikad tunnid – mul on aega teemaga süvitsi minna, meeldib see, et ma ei pea lapsi hindeliste tööde tegemisel tagant kiirustama, meeldib see, et saame kõik õppetükid ja ettevõtmised tunnis valmis.

Veel möödunud aastal, kui üleminekut ette valmistasime, olin pigem kartlike killas. Ehk siis ehteestlaslikult „pessimistlik optimist“. On ju koolitund alati olnud 45 minutit ja meeles olid ka ülikooliaegsed pikad loengud, mis tihti une silma tõid.

Õnneks oli mõtlemis- ja ettevalmistusaega piisavalt – Viimsi koolis toimuvad juba kolmandat aastat õpetajatele õpiringid, kus vaeme õpistrateegiaid, kõneleme õpilaste psühholoogilistest baasvajadustest, jagame omakeskis aktiivõppe meetodeid ja õpetamise parimaid praktikaid. Mul on olnud privileeg olla ühe sellise õpiringi eestvedajaks. Positiivsed olid õpikäigud koolidesse, kus pikad ainetunnid juba ammu kasutusel. Mul õnnestus külastada Pelgulinna gümnaasiumi ajalootundi – hea ülesehitusega, dünaamilise ning professionaalselt ettevalmistatud ja läbi viidud tunni kogemine võttis suure hulga hirmudest maha. Saavad teised, saan mina ka!

Aga alustame algusest. Ehk mis on hästi.

Kõigepealt see, et koolipäev algab kell 9.00. Mulle õpetajana annab see terve tunni enne tundide algust. Esiteks, et üle vaadata oma kirjakast, vastata kolleegide, õpilaste ja lapsevanemate pöördumistele. Hommikul teele saadetud sõnumid on kindlasti läbimõeldumad ja positiivsemad kui õhtul väsinud peaga kirjutatud ja emotsionaalselt laetud vastused. Teiseks, jõuan end koolipäevaks häälestada, portaalidesse sisse logida, e-õpikud ja muud tarvilikud lingid avada, kõik materjalid klassis valmis sättida. See on minu aeg koolimajas enne laste tulekut. Naudin seda väga.

Tunde ma hommikuti ette ei valmista – need on valmis ja võimalikult üksikasjalikult Stuudiumisse kantud vähemalt päev enne toimumist. See annab koolist eemal olevale õpilasele võimaluse õppida ülejäänud klassikaaslastega samas tempos seda, mida teised koolis koos õpetajaga teevad. Ja ka lapsevanematel on täies mahus ülevaade olemas.

Järgmine suur boonus on tundide arv päevas. Ehk õpetajal on tavapäraselt 2-3 pikka ainetundi päevas, kõige pikem päev koosneb neljast ainetunnist. Tõsi, need tunnid on 80 minutit pikad, aga õpetajana keskendun ju vaid 2-3 tunni ettevalmistamisele. See on tohutu vahe, võrreldes varasemate õppeaastatega, kus sai antud 6-7 neljakümne viie minutilist tundi jutti, polkatempos: viies klass, üheksas klass, seitsmes klass, kuues klass, jälle viies klass, kaheksas klass… Silme eest oli kirju ja mõte meenutas mõnel hetkel kangesti stoppkaadrit: mis klassi lapsed need küll olla võiksid ja millist õpikut tarvis peaks minema?

Nüüd on mul päevas kaks-kolm tundi, ma olen nendeks parimal võimalikul moel valmistunud, naudin nende andmist ja ei väsi ära. Ma isegi tean oma tunniplaani peast ja suudan vähemalt nädala jagu ette mõelda. On tekkinud aega, et vaadata enese sisse, mõelda, kuidas teistmoodi ja põnevamalt asju teha. Ja mu tunnikoormus (vanasse, 45-minutilitesse tundidesse ringi rehkendatult) on seejuures sama suur kui varasematel aastatel.

Pika ainetunni teistsugune dünaamika

Võlusõnadeks tundide ettevalmistamisel ja läbiviimisel on planeerimine, dünaamika, metoodika ja liikumine.

Õpetajal tuleks õppeaasta tervikuna ära mõtestada – mis need asjad on, mis lapsel selgeks tuleb saada. Kui seda teada, saab teha juba konkreetseid plaane – kui siht silme ees ja eesmärgid paigas, saab teha käigu pealt ka korrektuure ja muudatusi. Õpikutes kipub omajagu ballasti olema, õpetaja professionaalina on see, kes eesmärkidest tulenevalt valikud langetab.

Teadvustasin ühel hetkel endale, et kasutan tunde planeerides põhimõtteliselt samu aine- ja tunnikavu, mis varasemaltki. Hakkasin mõtlema, kuidas see võimalik on? Tunde oleks ju puht matemaatiliselt poole vähem, mis sest et pikad. Panin oma kavad ja Stuudiumi sissekanded kõrvuti – see, mis ma nüüd lastega tunnis ühe tervikuna ära suudan teha, pudises varem mitmesse tundi. Nii lihtne ongi!

Pika ainetunni dünaamika on aga tuntavalt teistsugune. Ühelt poolt tead, et sul on aega, teisalt pead kogu aeg kuklas hoidma küsimust, ega lapsed – ja sa ise ka – ära ei väsi? Võõrkeeleõpetajale on pikk ainetund kullasooneks – jõuad lastega teha ühes ja sellessamas tunnis kõike seda, millel keele õppimine püsti püsib: lugeda, kirjutada, kuulata ja kõnelda.

Õpistrateegiatest tunneme sellist lähenemist tegevuste vaheldamise strateegiana. Liikumist sisaldavaid aktiivõppe meetodeid on maailmas külluslikult. Uusi sõnu võib näiteks pinginaabrile sõrmega seljale kirjutada, lauseid võib moodustada meeskonnaga laudkonnast laudkonda liikudes, uut teksti või laulu võib kuulata ümber laua tantsides, noppides laualt tekstis kõlavaid sõnu.

Muidugi ei pea kogu ainetund vaid sellistest aktiivõppe meetoditest koosnema. Plaani üks äge liikumisamps tunni kohta ja oled võidumees! Ülejäänud tunnis võid siis klassikalisemaid õpistrateegiaid kasutada.

Õpetaja parim õpetaja on teine tegevõpetaja

Viimsi koolis korraldasime pikkadele ainetundidele üleminekut ette valmistades kolleegilt-kolleegile koolitusi, kus õpetajad oma parimaid knihve ja õpetamiskrutskeid ka teistega jagasid. Palju inspiratsiooni saab ka tegevõpetajate koostatud raamatutest, veebilehtedelt, blogidest. Meisterõpetaja Kristi Lõbu „186 liikumisampsu ainetundi“, õpetajate koostatud innovaatilisi materjale tutvustav ja turustav koduleht tife.eu või meisterõpetaja Diana Kollin-Poomi Facebooki leht „Dianas Deutschecke“ on imetabased inspiratsiooniallikad. Õpetaja parim õpetaja on ilmeksimatult teine tegevõpetaja.

Järgmine positiivne aspekt on, et lapsi ei pea tunnis tagant kiirustama. Näiteks hindelist tööd tehes on mõnel kõik kümne minutiga tehtud, teisel läheb pool tundi. Laste töötempo on lihtsalt väga-väga erinev. Iga kogenud õpetaja, kes õpetanud tänases kaasavas koolis, teab seda. Ja siis saab neil, kes kiiremad, lasta palju toredaid asju teha. Mina nimetan seda tunni kihiliseks planeerimiseks. Ehk kuna ette valmistada on vaid 2 -3 tundi, jõuan mõelda pea iga lapse peale eraldi. Ja neile lisaülesannete paketi valmis seada.

Ja veel – me saame lastega kõik ettevõetu tunnis valmis. Olgu selleks siis tähejadast sündiv mõtestatud tekst, rühmatööna koostatav plakat või arvutiklassis valmiv PowerPoint esitlus. Kodune töö on pigem erand kui reegel.

Olles pikalt peatunud pika ainetunni võludel, on paslik küsida, kuhu siis valud jäävad.

Kätt südamele pannes – suuri ja tõsiseid murekohti ei ole mina seniste pikkade ainetundide vältel kogenud. Pigem nimetaksin neid koosõppimise kohtadeks. Esiteks peab koolipere nii suurte muudatustega kohanemisel ühte jalga käima. Ehk siis püsima ühtses infoväljas ja kõigist muudatustest esimesel võimalusel teada andma.

Teiseks pean õpetajana läbi mõtlema, kui palju suudan ja saan panustada ettevõtmistesse, mis toimuvad õppetööga samal ajal. Minult kui meisterõpetajalt ja Eesti Võõrkeeleõpetajate Liidu (EVÕL) juhatuse liikmelt eeldatakse ja oodatakse, et osalen konverentsidel, pean ettekandeid, olen nõu ja jõuga abiks võõrkeeleõppe poliitikate kujundamisel ja parimate praktikate jagamisel. Nii sai korraldustoimkonna liikmena ette valmistatud EVÕLi juubelikonverents „Ühendades maailma keelte ja kultuuride kaudu“ novembris Tartus, mille esimese päeva juht ma ise ka olin.

Samas olen sel õppeaastal eitavalt vastanud päris mitmele nimelisele konverentsi- ja seminarikutsele, sest ei raatsi lapsi tundidest ilma jätta.

Mida öelda kokkuvõtteks?

Mulle tegevõpetajana pikad ainetunnid väga meeldivad. On tore olla korraga õpetaja ja elukestva õppija rollis. Juba käiakse uudistamas, kuidas meil läheb. Tulevad kolleegid lähedalt ja kaugelt, et pika tunni nimelist imelooma oma silmaga näha. Ja me näitame neid hea meelega. Mina ise aga loodan südamest, et pikad ainetunnid on Viimsi kooli tulnud, et jääda.